Sissejuhatus eksperimenti

Tere!

Saame tuttavaks. Minu nimi on Juhan-Mart. Olen Tartu Ülikooli riigiteaduste tudeng ning ühiskondlikult aktiivne ja sportlik noor inimene. Septembrist alustan teist õppeaastat üliõpilasena. Möödunud aasta jooksul õppisin ma üliõpilase elu kohta nii mõndagi, sealhulgas seda, kui odav või kallis see ühe noore inimese ning tema pere jaoks on. Sellest tulenevalt tabas mind väikene üllatus, kui ma kuulsin Haridus- ja Teadusministeeriumi vajaduspõhise õppetoetuse eelnõust. Eelnõu näeb ette,  et riigipoolset toetust, suuruses 135 eurot, hakkavad saama need üliõpilased, kelle sissetulek leibkonna liikme kohta on alla vaesuspiiri, ehk alla 280 euro, ja kes lisatingimusena täidavad igas semestris 30 EAP nõude.

Üllatavad polnud mitte ainepunktide nõue, vaid summa, mida toimetulekuks ette nähakse. 135 eurot pole teab mis suur summa üliõpilase jaoks, kui tegu on kodust eemal viibiva tudengiga.  Et veenduda, ega ma ainus pole kes nii arvab, küsisin ma mitme tuttava käest nende arvamust. Kui ühest suust vastati, et ainult 135 euroga ära ei ela. Sama võis lugeda ka Sirje Niitra 27. augustil E24-s ilmunud artiklist „Tudengi rahakott: kolmsada eurot kuus“ (http://www.tarbija24.ee/951728/tudengi-rahakott-kolmsada-eurot-kuus/).

Arvestades seda, et mõeldav toetus läheb neile, kelle pere ei suuda oma last finantsiliselt väga toetada, on see üsna väike summa. Mõelnud enda üliõpilaselu peale, mõistsin, et taolise summaga toime tulemiseks tuleks mul ilmselt mitmes valdkonnas vööd koomale tõmmata. Kuna minu hobi, kergejõustik, nõuab kuus ligikaudu 25-30 eurot, siis ainuüksi see võtaks 135 eurosest toetusest peaaegu neljandiku. Viljandis kodus käiminegi võtab kuus ligikaudu 30 eurot. Arvestada tuleb ka sellega, et minu elupinna üür on aastat läbivalt koos kommunaalidega 73,50 eurot, mis Tartu kohta on üsna hästi saadud. 

Neid arve kokku lüües saigi 135 eurot sisuliselt otsa, ilma et toidu peale ja muudele asjadele kuluv raha sinna sisse oleks arvestatud. Et need kulud kuidagi katta, tuleks mul minna tööle ja/või võtta õppelaenu. Mõeldes oma ajagraafiku peale, poleks mul ülemäära palju aega tööl käimiseks – õpingud võtavad poole ajast ning vabatahtlik töö noorteorganisatsioonide juures koos hobiga teise poole. Lisades sinna juurde tööl käimise, oleks raske leida aega õppimiseks tervist ja tulemusi rikkumata. Õppelaen on variant, aga minu meelest poleks enam kõrgharidus tasuta (nagu seda on reklaamitud), kui selle omandamiseks peab laenu võtma.

Kõige eelnenu valguses mõtlesin ma siiski eksperimendi korras järgi proovida, kas ühiskondlikult aktiivsel üliõpilasel on võimalik ühe kuu jooksul ära elada 135 euroga ning kas see summa tagab sotsiaalse ja majandusliku kindlustunde õpingute ajal. 

Et eksperiment oleks kõigile arusaadav ning kergesti jälgitav, seletan siinkohal lahti mõned eksperimendi üksikasjad.

• Eksperiment kestab 3. septembrist 3. oktoobrini
•  Kuu alguses on mul kasutada 135 eurot, mis jääb mulle erinevateks toiminguteks kasutada (kuu alguses ei arva ma sellest maha üüri ja sportimisele minevaid kulutusi)
• Selle raha eest ostan ma endale toitu ning muud hädavajaliku
• Kõik asjad ostan ma põhimõttel „maksimaalselt soodne“
• Ostude tšekid kogun ma kõik kokku ning teen nendest iga nädala lõpus kokkuvõtted. Kõikide nädalate summad löön ma omakorda kokku kuu lõpus
• Kuu lõpus lisan ma tehtud kuludele juurde oma elupinna üüri (73,50) ja sportimisele kulunud raha (ligikaudu 25 eurot). Transpordikulud on jooksvalt 135 euro sees
• Kui kuu kulutused ületavad perioodi lõpuks 135, siis otsin ma erinevad võimalused, kust ma puudu jääva raha leian, või millest ma peaksin loobuma
• Perioodi lõpuks teen ma subjektiivse järelduse sellest, kas 135 eurone toetus tagab üliõpilasele sotsiaalse ja majandusliku kindlustunde õpingute ajal

Selliste punktide alusel kavatsen ma elada kuu aega. Lisan siinkohal ära, et oma menüüd koostades on tähtsal kohal hind, kuid sama tähtis on ka toituda tervislikult. Seepärast ei jäta ma toidukorvist välja lihatooteid. 

Eksperimendi eesmärk pole rünnata ühtegi erakonda ega poliitikut, vaid saada pilt sellest, milline võib osade üliõpilaste elu välja näha taolise toetussüsteemi rakendudes. Eksperimendis ei proovitagi väita, et toetuse saajad kindlasti ei oma ühtegi teist tuluallikat peale 135 eurose teotuse, kuid see on ainus summa, millega toetuse saaja saaks kindlasti arvestada õpingute perioodil.

Kallis lugeja! Kui sul tekib küsimusi eksperimendi kohta või minu tegemiste kohta, siis võid siin kommenteerides küsida. Samuti võite vaadata minu tegemisi Facebook-i leheküljel "Jukust Juhaniks 135 euroga" ning lugeda mõningaid säutse Twitteris https://twitter.com/JuhanMart. Tekkinud küsimustele vastan esimesel võimalusel :)

Parimat soovides

Juhan-Mart Salumäe