Eksperimendi kokkuvõte

Tere!

Kätte on jõudnud see "pidulik" hetk, kus ma võin kuulutada eksperimendi "Jukust Juhaniks 135 euroga" LÕPPENUKS! Ilmselt mõistate isegi, miks mul selle üle hea meel on. Kuid enne kokkuvõtte juurde asumist vabandan, et ei kirjutanud kokkuvõtet esialgu mainitud ajaks. Vahepeal tuli ette veel tegemisi nii ülikooliga seoses, kuid samuti tahtis ka Delfi saada arvamuslugu (leiate selle siit).

Esiteks kõnelen lühidalt eksperimendi kolmest viimasest päevast. Nende päevade jooksul polnud mul muid kulutusi kui Viljandist Tartusse sõit ning toit. Sõit maksis seekord 3 eurot. Mis puutub toidu kulutustesse, siis ei oska ma hetkel päris detailselt lahti kirjutada, palju miski maksis, sest suutsin kõik tšekid Tartusse jätta, olles ise hetkel Viljandis. Vabandan selle eest ning luban täpsemad andmed uuel nädalal kommentaarina juurde lisada. Küll aga olin ma kolme päeva kulutuste summa välja kirjutanud, ning seega saan öelda, palju toidule kokku kulus. Saan ka nii palju öelda, et selle summa sisse mahtus seekord 900g kana šašlõkki (endiselt 2,40 eurot), 200g kogujuustu (ei mäleta, palju maksis), 6 kohukest (tükihinnaga 0,13 eurot), 3 liitrit piima (1,50 eurot) ning 10 muna (1,15 eurot). Midagi pidi nende kõrval veel olema, sest toidu peale kulus nende päevadega 7,54 eurot (kodujuust nii palju ei maksnud, et peaks selline summa kokku tulema). Ehk kokku kulus nende kolme päeva peale 10,54 eurot. Samas mainin ära, et sellest hulgast toidust (ja juba olemas olnud toidust) oleks jagunud reedeni küll, ehk sisuliselt ostsin ma ikkagi terveks nädalaks süüa.

Seega, kui lahutame viimase kolme päeva summa järel olnud 38,32 eurost, jäi kuu lõpuks 135 eurost järele 38,32-10,54= 27,78 eurot. Kui tuua kulutused eri liikidena välja, näeks tabel välja selline:

KULUDE KOKKUVÕTE:

TOIT: 70,70 €

TRANSPORT: 23,10 €

MUU: 13,42 €

SUMMA: 107,22 €

JÄÄK: 135-107,22 = 27,78 €

Kuid nagu mäletate, siis lubasin ma eksperimendi alguses, et kuu lõpus arvestan ma järele jäänud rahast maha ka elupinnale ja trennile minevad kulutused. Minu üür koos komunaalidega on 73,50 eurot ning trennile läheb 30 eurot kuus. Seega, lahutades need summad maha, tuleb minu eelarve puudujäägiks 27,78 - 73,50 - 30 = -75,72 eurot. Järelikult läks mul reaalselt toimetulekuks vaja 210,72 eurot. Samas pean ma tõdema, et möödunud kuul sai tehtud mitmeid oma lollusest tulenavaid kulutusi, mistõttu ütleksin, et toimetulekuks oleks piisanud septembrikuus ka 200 eurost.

Siit tuleb ka minu SUBJEKTIIVNE hinnang - 135 eurost ei piisa tudengile toimetulekuks. Sinna kõrvale peab tudeng kindlasti otsima muu sissetulekuallika (võimalikest variantidest allpool). Minu pakutud 200 eurot on toimetulekuks piisav, kuid vaid tingimusel, et tudengil ei tule ette ootamatuid ja suuremaid kulutusi. Tahtes pakkuda tudengile sotsiaalset ja majanduslikku kindlustunnet õpingute ajaks, peaks tal iga kuu kasutada olema vähemalt 200 + mõnikümmend eurot. 

Üliõpilast võivad tabada mitmed ootamatud kulutused nagu igat inimest. Olgu selleks siis jalanõude ära kulumine, pükste rebenemine, ID-kaardi uuendamine, laualambi purunemine, peab ootamatult koju sõitma, vms. Kõik need kulutused kõiguvad vahemikus 20-40 eurot (va koju sõit, kui ei ela just saarte peal), kui soetada uus asi poest (ID kaarti küll poest ei saa :D). Võib panustada ka kasutatud asjadele. Püksipaari või jalanõud saab siis umbes 30 euro asemel 10 või vähemagi euro eest, kuid siis ei saa kindel olla, et toode kaua vastu peab (mis ei tähenda, et see seda teha ei võiks). Taaskasutuskeskused pakuvad kohati küll häid asju - isegi olen neid külastanud ning väärt kraami leidnud - aga nii mõnigi kord pole sealt midagi võtta. Ei või kindel olla, et saab midagi osta kasutatud peast ning sellevõrra soodsamalt. Seega on tudengil vaja ka raha taoliste kulutuste jaoks.

Nagu komentaariumiski mainiti, siis koduskäimine võib minu rahakotile positiivselt mõjuda, kuid keegi peab koduski minu toidulaua eest maksma. Tõin ka ühes postituses välja, et üks toidukord maksab mul kodus minimaalselt 1 euro (võib-olla isegi 1,50), ning nädalavahetuse jooksul on vähemalt 6 söögikorda. Seega, kui ma veetsin kuu aja jooksul 3 täispikka nädalavahetust kodus, tähendas see minu vanematele ikkagi vähemalt 18 eurost väljaminekut. Samuti on minu telefoniarved olnud isa kanda. Need pole küll kunagi eriti suured olnud (kuna peresisesed kõned on tasuta), kuid 6-10 eurot ikka olnud. Seega võib öelda, et kui üliõpilane peaks telefoni eest samuti ise tasuma, oleks toimetulek veelgi piiratum. Ka ininterneti arved võivad koormaks osutuda (minul oli see üüri ja komunaalide sees).

Kuid senimaani olen ma vaid välja toonud, kuhu mu raha on läinud. Samas lubasin ju analüüsida, kust ma saaksin raha kokku hoida/juurde teenida või millest ma peaksin loobuma toimetulekuks. Seega, asugem asja kallale.

• Üks esimesi võimalusi oleks trennist loobumine või muu spordiala harrastamine. 30 eurot on tõesti suur summa ning selle pealt tuleks kindlasti koomale võtta, kui soovida 135 euroga välja tulla. Samas on ühel tingimusel võimalik kergejõustikut samal tasemel edasi harrastada. Võimalus oleks see, kui kergejõustiku klubi, mille liige noor inimene on, maksab õpilase õpingud ise kinni. Paraku väiksemad klubid sellega alati toime ei tule. Seevastu suuremad klubid, nagu näiteks Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, saavad seda teha. Mina ise olen KJS Sakala liige. Möödunud õppeaastal maksis klubi minu eest kõik kulud, kuid see semester pidin ma ise maksma.
• Toidu pealt ma väga palju koomale ei oskaks tõmmata, kuid mingi 10 eurot oleks võib-olla isegi võimalik. Samas tähendaks see veelgi kesisemat toidulauda ning ilmselt ei saaks ma endale siis teetassikestki kohvikus lubada. Samuti oleks küsitav, kas ma siis piisavalt energiat saaksin
• Transpordi pealt oleks ilmselt võimalik kokku hoida. Näiteks hääletades või siis aegsasti ennast kuhu auto peale sebides. Möödunud kuu jooksul pidin 3 korda kasutama bussiliinide abi, kuid kui saaks iga kord mõne tuttava autoga, saaks nende kolme korra pealt kokku hoida ca 6 eurot, mis on oluline hinnavõit
• Kui ma ei tegeleks trenniga ning ei võtaks osa noorteorganisatsioonide tööst, siis oleks mul aega tööl käia. Tööl teenitava rahaga oleks ilmselt enda elatamise probleemid lahendatud
• Kui ma võtaks õppelaenu, oleks samuti vajalik lisaraha olemas
• (Sugulased äkki saavad kah natukesega toetada)

Seega, teoreetilisele tasandile minnes võiks öelda, et saaks ka soodsamalt, kui 200 euroga kuus hakkama, kuid kahe viimati mainitud punktiga tuleb mängu mitu "aga". Esiteks, hobid ja vabatahtlik töö annavad tudengile väga palju uusi tutvusi, kogemusi kui ka oskusi. Kuna vabatahtlikku tööd saab oma õpitava erialaga hästi siduda (mida enamus minu tuttavaid on ka teinud), siis on see panuseks noore inimese õpingutesse kui ka tulevikus töö leidmisesse. Töötades ülikooli kõrvalt kohvikus, tanklas või kusagil mujal, saab üliõpilane küll töökogemuse ja -harjumuse, kuid need tihti ei anna talle taolisi teadmisi õpitava eriala kohta, mida vabatahtlik töö pakub/võib pakkuda (100% kindlusega ei saa öelda, et üks või teine organisatsioon annab inimesele midagi juurde). Seega ei tohiks luua olukorda, kus üliõpilane peab eelistama palgatööd vabatahtlikule tööle. On ju sotsiaalteadlased kui ka poliitikud öelnud, et noorte inimeste kodanikuaktiivsust tuleks tõsta. Miks siis piirata nende võimalusi, sundides neid tööle minema? Pealegi, alustades esialgu vabatahtliku tööga, võib see mingi hetk hakata raha sisse tooma.

Teiseks, õppelaen on täiesti mõeldav variant, kuid samas on see ikkagi laen, ehk siis mingi hetk tuleb seda hakata tagasi maksma. Kuigi ma ise pole seni pidanud õppelaenu võtma, on mõnigi tuttav öelnud, et selle tagasimaksegraafik võiks olla palgaga seotud. Samuti nõustun EÜL-i arvamusega, et õppelaen on hetkel rohkem tarbimislaen ning seega ei saa seda pidada sotsiaalseks garantiiks.

Võttes eelkõneldut arvesse, ei proovigi ma öelda, et üliõpilase elu peab olema mingi meelakkumine. Võib-olla peabki tudengi elu olema komplitseeritud, et anda talle oluline elukogemus. Samas peab üliõpilase elu olema taoline, mis võimaldaks tal keskenduda oma õpingutele. 135 eurose toetuse puhul ei näe ma, et see aitaks sellele eesmärgile kaasa. Ilmselt leiduks neidki tudengeid, kes tõelise vajaduse puhul suudaks selle pisikese summaga hakkama saada (noor inimene on nutikas ning visa), kuid see nõuaks noorelt suuri ohverdusi ning pidev mure rahakoti sisu üle tekitaks ilmselt ka stressi. Kui tudeng ei saa end pühendada oma erialale, ei saa me rääkida mingist hariduse omandamise kvaliteedi kasvust. Nagu ma kirjutasin ka Delfis, siis üliõpilasel on kõige rohkem vaja teadmisi, kuid teadmiste saamiseks peab üliõpilane elama inimese moodi. 135 eurot seda ei võimalda.

Eksperimendist veel nii palju, et võib-olla polnud ma parim isik selle läbiviimiseks ning võib-olla seadsin ma liiga absurdsed tingimused selleks kuuajaliseks katseks. Tasub arvesse võtta, et minu elukoht pole võrreldav keskmise tudengi elukohaga ning ilmselt ei kuluta ka keskmine tudeng 30 eurot trenniskäimisele. Ometi usun, et minu tehtud katse on teatud indikaatoriks, mille järgi saab öelda, palju läheb tudengil raha vaja, et ta sellega toime tuleks. 

Kuid minu poolt ka väike üleskutse - proovige kuu aega elada enda äranägemise järgi SOODSALT. Vaadake, palju kulub. Äkki saate soodsamalt hakkama kui mina, äkki läheb rohkem. Kui olete juba proovinud nõnda toime tulla, siis on veelgi parem. Ainus, mis te võiksite sealjuures teha, on arvestada summad samamoodi kokku nagu mina ülal tegin (toit, transa, muud kulud). Kui olete nõnda teinud, siis võite selle info panna kirja komentaariumis või saata mulle e-mailie juhnas123@gmail.com. Nõnda saaks adekvaatsema pildi keskmise üliõpilase vajadustest, sest minu eksperiment annab siiski vaid ühe inimese subjektiivse arvamuse.

Kui ma jätsin midagi teiemeelest olulist mainimata, siis andke sellest märku. Vastan esimesel võimalusel. Igatahes on eksperiment läbi. Blogi jääb loomulikult edaspidigi avatuks ning ilmselt tegutseb senikaua, kuni õppetoetuste eelnõu küsimus aktuaalne on.

Olge uudishimulikud

Juhan-Mart