Eksperimendi kokkuvõte

Tere!

Kätte on jõudnud see "pidulik" hetk, kus ma võin kuulutada eksperimendi "Jukust Juhaniks 135 euroga" LÕPPENUKS! Ilmselt mõistate isegi, miks mul selle üle hea meel on. Kuid enne kokkuvõtte juurde asumist vabandan, et ei kirjutanud kokkuvõtet esialgu mainitud ajaks. Vahepeal tuli ette veel tegemisi nii ülikooliga seoses, kuid samuti tahtis ka Delfi saada arvamuslugu (leiate selle siit).

Esiteks kõnelen lühidalt eksperimendi kolmest viimasest päevast. Nende päevade jooksul polnud mul muid kulutusi kui Viljandist Tartusse sõit ning toit. Sõit maksis seekord 3 eurot. Mis puutub toidu kulutustesse, siis ei oska ma hetkel päris detailselt lahti kirjutada, palju miski maksis, sest suutsin kõik tšekid Tartusse jätta, olles ise hetkel Viljandis. Vabandan selle eest ning luban täpsemad andmed uuel nädalal kommentaarina juurde lisada. Küll aga olin ma kolme päeva kulutuste summa välja kirjutanud, ning seega saan öelda, palju toidule kokku kulus. Saan ka nii palju öelda, et selle summa sisse mahtus seekord 900g kana šašlõkki (endiselt 2,40 eurot), 200g kogujuustu (ei mäleta, palju maksis), 6 kohukest (tükihinnaga 0,13 eurot), 3 liitrit piima (1,50 eurot) ning 10 muna (1,15 eurot). Midagi pidi nende kõrval veel olema, sest toidu peale kulus nende päevadega 7,54 eurot (kodujuust nii palju ei maksnud, et peaks selline summa kokku tulema). Ehk kokku kulus nende kolme päeva peale 10,54 eurot. Samas mainin ära, et sellest hulgast toidust (ja juba olemas olnud toidust) oleks jagunud reedeni küll, ehk sisuliselt ostsin ma ikkagi terveks nädalaks süüa.

Seega, kui lahutame viimase kolme päeva summa järel olnud 38,32 eurost, jäi kuu lõpuks 135 eurost järele 38,32-10,54= 27,78 eurot. Kui tuua kulutused eri liikidena välja, näeks tabel välja selline:

KULUDE KOKKUVÕTE:

TOIT: 70,70 €

TRANSPORT: 23,10 €

MUU: 13,42 €

SUMMA: 107,22 €

JÄÄK: 135-107,22 = 27,78 €

Kuid nagu mäletate, siis lubasin ma eksperimendi alguses, et kuu lõpus arvestan ma järele jäänud rahast maha ka elupinnale ja trennile minevad kulutused. Minu üür koos komunaalidega on 73,50 eurot ning trennile läheb 30 eurot kuus. Seega, lahutades need summad maha, tuleb minu eelarve puudujäägiks 27,78 - 73,50 - 30 = -75,72 eurot. Järelikult läks mul reaalselt toimetulekuks vaja 210,72 eurot. Samas pean ma tõdema, et möödunud kuul sai tehtud mitmeid oma lollusest tulenavaid kulutusi, mistõttu ütleksin, et toimetulekuks oleks piisanud septembrikuus ka 200 eurost.

Siit tuleb ka minu SUBJEKTIIVNE hinnang - 135 eurost ei piisa tudengile toimetulekuks. Sinna kõrvale peab tudeng kindlasti otsima muu sissetulekuallika (võimalikest variantidest allpool). Minu pakutud 200 eurot on toimetulekuks piisav, kuid vaid tingimusel, et tudengil ei tule ette ootamatuid ja suuremaid kulutusi. Tahtes pakkuda tudengile sotsiaalset ja majanduslikku kindlustunnet õpingute ajaks, peaks tal iga kuu kasutada olema vähemalt 200 + mõnikümmend eurot. 

Üliõpilast võivad tabada mitmed ootamatud kulutused nagu igat inimest. Olgu selleks siis jalanõude ära kulumine, pükste rebenemine, ID-kaardi uuendamine, laualambi purunemine, peab ootamatult koju sõitma, vms. Kõik need kulutused kõiguvad vahemikus 20-40 eurot (va koju sõit, kui ei ela just saarte peal), kui soetada uus asi poest (ID kaarti küll poest ei saa :D). Võib panustada ka kasutatud asjadele. Püksipaari või jalanõud saab siis umbes 30 euro asemel 10 või vähemagi euro eest, kuid siis ei saa kindel olla, et toode kaua vastu peab (mis ei tähenda, et see seda teha ei võiks). Taaskasutuskeskused pakuvad kohati küll häid asju - isegi olen neid külastanud ning väärt kraami leidnud - aga nii mõnigi kord pole sealt midagi võtta. Ei või kindel olla, et saab midagi osta kasutatud peast ning sellevõrra soodsamalt. Seega on tudengil vaja ka raha taoliste kulutuste jaoks.

Nagu komentaariumiski mainiti, siis koduskäimine võib minu rahakotile positiivselt mõjuda, kuid keegi peab koduski minu toidulaua eest maksma. Tõin ka ühes postituses välja, et üks toidukord maksab mul kodus minimaalselt 1 euro (võib-olla isegi 1,50), ning nädalavahetuse jooksul on vähemalt 6 söögikorda. Seega, kui ma veetsin kuu aja jooksul 3 täispikka nädalavahetust kodus, tähendas see minu vanematele ikkagi vähemalt 18 eurost väljaminekut. Samuti on minu telefoniarved olnud isa kanda. Need pole küll kunagi eriti suured olnud (kuna peresisesed kõned on tasuta), kuid 6-10 eurot ikka olnud. Seega võib öelda, et kui üliõpilane peaks telefoni eest samuti ise tasuma, oleks toimetulek veelgi piiratum. Ka ininterneti arved võivad koormaks osutuda (minul oli see üüri ja komunaalide sees).

Kuid senimaani olen ma vaid välja toonud, kuhu mu raha on läinud. Samas lubasin ju analüüsida, kust ma saaksin raha kokku hoida/juurde teenida või millest ma peaksin loobuma toimetulekuks. Seega, asugem asja kallale.

• Üks esimesi võimalusi oleks trennist loobumine või muu spordiala harrastamine. 30 eurot on tõesti suur summa ning selle pealt tuleks kindlasti koomale võtta, kui soovida 135 euroga välja tulla. Samas on ühel tingimusel võimalik kergejõustikut samal tasemel edasi harrastada. Võimalus oleks see, kui kergejõustiku klubi, mille liige noor inimene on, maksab õpilase õpingud ise kinni. Paraku väiksemad klubid sellega alati toime ei tule. Seevastu suuremad klubid, nagu näiteks Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, saavad seda teha. Mina ise olen KJS Sakala liige. Möödunud õppeaastal maksis klubi minu eest kõik kulud, kuid see semester pidin ma ise maksma.
• Toidu pealt ma väga palju koomale ei oskaks tõmmata, kuid mingi 10 eurot oleks võib-olla isegi võimalik. Samas tähendaks see veelgi kesisemat toidulauda ning ilmselt ei saaks ma endale siis teetassikestki kohvikus lubada. Samuti oleks küsitav, kas ma siis piisavalt energiat saaksin
• Transpordi pealt oleks ilmselt võimalik kokku hoida. Näiteks hääletades või siis aegsasti ennast kuhu auto peale sebides. Möödunud kuu jooksul pidin 3 korda kasutama bussiliinide abi, kuid kui saaks iga kord mõne tuttava autoga, saaks nende kolme korra pealt kokku hoida ca 6 eurot, mis on oluline hinnavõit
• Kui ma ei tegeleks trenniga ning ei võtaks osa noorteorganisatsioonide tööst, siis oleks mul aega tööl käia. Tööl teenitava rahaga oleks ilmselt enda elatamise probleemid lahendatud
• Kui ma võtaks õppelaenu, oleks samuti vajalik lisaraha olemas
• (Sugulased äkki saavad kah natukesega toetada)

Seega, teoreetilisele tasandile minnes võiks öelda, et saaks ka soodsamalt, kui 200 euroga kuus hakkama, kuid kahe viimati mainitud punktiga tuleb mängu mitu "aga". Esiteks, hobid ja vabatahtlik töö annavad tudengile väga palju uusi tutvusi, kogemusi kui ka oskusi. Kuna vabatahtlikku tööd saab oma õpitava erialaga hästi siduda (mida enamus minu tuttavaid on ka teinud), siis on see panuseks noore inimese õpingutesse kui ka tulevikus töö leidmisesse. Töötades ülikooli kõrvalt kohvikus, tanklas või kusagil mujal, saab üliõpilane küll töökogemuse ja -harjumuse, kuid need tihti ei anna talle taolisi teadmisi õpitava eriala kohta, mida vabatahtlik töö pakub/võib pakkuda (100% kindlusega ei saa öelda, et üks või teine organisatsioon annab inimesele midagi juurde). Seega ei tohiks luua olukorda, kus üliõpilane peab eelistama palgatööd vabatahtlikule tööle. On ju sotsiaalteadlased kui ka poliitikud öelnud, et noorte inimeste kodanikuaktiivsust tuleks tõsta. Miks siis piirata nende võimalusi, sundides neid tööle minema? Pealegi, alustades esialgu vabatahtliku tööga, võib see mingi hetk hakata raha sisse tooma.

Teiseks, õppelaen on täiesti mõeldav variant, kuid samas on see ikkagi laen, ehk siis mingi hetk tuleb seda hakata tagasi maksma. Kuigi ma ise pole seni pidanud õppelaenu võtma, on mõnigi tuttav öelnud, et selle tagasimaksegraafik võiks olla palgaga seotud. Samuti nõustun EÜL-i arvamusega, et õppelaen on hetkel rohkem tarbimislaen ning seega ei saa seda pidada sotsiaalseks garantiiks.

Võttes eelkõneldut arvesse, ei proovigi ma öelda, et üliõpilase elu peab olema mingi meelakkumine. Võib-olla peabki tudengi elu olema komplitseeritud, et anda talle oluline elukogemus. Samas peab üliõpilase elu olema taoline, mis võimaldaks tal keskenduda oma õpingutele. 135 eurose toetuse puhul ei näe ma, et see aitaks sellele eesmärgile kaasa. Ilmselt leiduks neidki tudengeid, kes tõelise vajaduse puhul suudaks selle pisikese summaga hakkama saada (noor inimene on nutikas ning visa), kuid see nõuaks noorelt suuri ohverdusi ning pidev mure rahakoti sisu üle tekitaks ilmselt ka stressi. Kui tudeng ei saa end pühendada oma erialale, ei saa me rääkida mingist hariduse omandamise kvaliteedi kasvust. Nagu ma kirjutasin ka Delfis, siis üliõpilasel on kõige rohkem vaja teadmisi, kuid teadmiste saamiseks peab üliõpilane elama inimese moodi. 135 eurot seda ei võimalda.

Eksperimendist veel nii palju, et võib-olla polnud ma parim isik selle läbiviimiseks ning võib-olla seadsin ma liiga absurdsed tingimused selleks kuuajaliseks katseks. Tasub arvesse võtta, et minu elukoht pole võrreldav keskmise tudengi elukohaga ning ilmselt ei kuluta ka keskmine tudeng 30 eurot trenniskäimisele. Ometi usun, et minu tehtud katse on teatud indikaatoriks, mille järgi saab öelda, palju läheb tudengil raha vaja, et ta sellega toime tuleks. 

Kuid minu poolt ka väike üleskutse - proovige kuu aega elada enda äranägemise järgi SOODSALT. Vaadake, palju kulub. Äkki saate soodsamalt hakkama kui mina, äkki läheb rohkem. Kui olete juba proovinud nõnda toime tulla, siis on veelgi parem. Ainus, mis te võiksite sealjuures teha, on arvestada summad samamoodi kokku nagu mina ülal tegin (toit, transa, muud kulud). Kui olete nõnda teinud, siis võite selle info panna kirja komentaariumis või saata mulle e-mailie juhnas123@gmail.com. Nõnda saaks adekvaatsema pildi keskmise üliõpilase vajadustest, sest minu eksperiment annab siiski vaid ühe inimese subjektiivse arvamuse.

Kui ma jätsin midagi teiemeelest olulist mainimata, siis andke sellest märku. Vastan esimesel võimalusel. Igatahes on eksperiment läbi. Blogi jääb loomulikult edaspidigi avatuks ning ilmselt tegutseb senikaua, kuni õppetoetuste eelnõu küsimus aktuaalne on.

Olge uudishimulikud

Juhan-Mart

IV ehk viimane täispikk nädal - palju kulutusi, mida saanuks vältida

Tere!

Eksperiment on kohe-kohe läbi! Ilmselt pakub see uudis mulle rohkem rõõmu kui lugejatele. Igatahes kõik täispikad nädalad on läbi ning järele on jäänud vaid kolm päeva. Enne, kui kirjutada viimastest päevadest, tuleks võtta kokku möödunud nädal. Nädal ei kujunenud üldse mitte kalliks, kuid endale tuhka pähe raputades ei saa seda kindlasti nimetada "soodsaim võimalikuks".

Aga kõigest lähemalt. Nädala alguses pidin sõitma Viljandist Tartusse. Kuna mul oli Tartus kokku lepitud üks kohtumine kella 10.30-ks, siis pidin üsna varajase bussiga tulema. Paraku ei leidnud sobiva ajaga autot, mis oleks kahe linna vahel liikunud, mistõttu pidin bussi eelistama. Parima ajaga oli minemas GoBus-i liin. Soovitan teistel tudengitel GoBus-i liine pigem vältida. Seda kahel põhjusel. Esiteks on selle firma bussid küsitavas seisukorras; teiseks ning peamiseks, isegi tudengitele tehtava soodustusega maksab pilet Viljandist Tartusse 5 eurot. Kuid kuna olukord nõudis, siis pidin seda võimalust kasutama. Arvan, et ka teistel tudengitel pole alati võimalik saada kellegi auto peale, mistõttu ei peaks ma antud kulutust liigseks laristamiseks.

Olles Tartusse jõudnud, läksin ma esimese asjana poodi esmaspäevaste loengute vahele väikest pala otsima. Sain 1,26 euro eest 2 banaani ning ühe Coca-Cola. Pärast poeskäiku kokkusaamisele jõudes võtsin ma jutu arendamiseks kõrvale ühe tassi teed, seekord hinnaga 1,10 eurot.

Päeva lõpus koju suundudes polnud mul vaja esialgu midagi osta, sest möödunud nädalast oli külmkapp piisavalt sisustatud, et kõht ära täita.

Järgmisel päeval võtsin ette turul käigu, lootes leida hea hinnaga liha. Selle ma ka leidsin. Tallegg-i letis oli müügil 900g kanaliha šašlõkki, hinnaga 2,40 eurot. Julgen väita, et selle "diiliga" panin ma igati täkkesse, sest sellest lihast jätkus mulle terveks nädalaks. Riisi, mida kõrvale teha, oli mul piisavalt, ning makaronigi oli paariks korraks.

Nädala keskel oli vaja külmkappi veelgi täiendada. Nii sai soetatud 400g makarone, 600g rukkileiba, 500g pelmeene, 2 liitrit piima ning 10 muna. Kogusummaks kujunes 4,30 eurot. Siin mainin ära, et pelmeenid on mul siiani külmikus, mistõttu on selleks nädalaks juba paar söögikorda olemas. Kolmapäeva hilisõhtu oli selle poolest hea, et olles parajasti õppimas järgmise päeva seminariks, kutsusid lähedal elavad trennikaaslased mind enda poole "üleliigset" smuutit jooma. Pakkumine oli liiga ahvatlev, et sellest ära öelda. Loomulikult suur aitäh neile selle eest :)

Neljapäeval tegin ma kulutusi, mida teoreetiliselt oleks saanud vältida, kuid mis konkreetse päeva tempot silmas pidades polnudki väga väärad... vähemalt minu meelest. Kuna kolmapäeva õhtul sai hiliste tundideni õpitud (ja smuutit joodud), ei õnnestunud mul hommikul päris sellisel ajal ärgata nagu oleks soovinud. Kuna loeng algas 8.45 ning ärgates oli kell juba 8.10 (umbes 20 minuti jalutuskäik õppehoonesse), otsustasin ise mitte vaaritama hakata ning hommikuseks ampsuks midagi tee pealt haarata. Esimest söögikorda poleks tahtnud jätta loengu järgsesse aega, kuna tegu oli topelt loenguga, mis kestis 12.00-ni.

Paraku olid sellel kellaajal kõik toidupoed kinni (vähemalt minu elukoha ümbruses), mistõttu sai hommikuse snäki paigaks Statoil. Tee peale sai võetud 1 tee (1 euro) ning kaks Snikersit (kokku 1 euro), et aju kuidagi üles äratada. Tagantjärele võib ju öelda, et oma viga, et varem ei ärganud ning sööki kaasa ei teinud vms, kuid ilmselt magavad enamus üliõpilasi vahepeal kauem kui peaks/võiks.

Ka neljapäeva õhtupoolik takistas tavapärast öhtusöögirutiini. Pidin seekord pärast trenni otse ühele koosolekule suunduma. Kuna viimasest söögikorrast oli möödas umbes 6 tundi, oli kere üsna tühi ning võtsin tee pealt 0,5 liitrit Coca-Colat (0,79 eurot) ning kaks Säästu kaubamärgi kohukest (kokku 0,26 eurot). Suurema nälja kustutasid need ära ning pärast koosolekut sai kõht korralikumalt täidetud.

Reedel sain ma tasuta Viljandisse. Kuid nädalavahetus ei möödunud mitte ainult kodulinnas, vaid pidin ka Paides noorsotside volikogul käima. Transpordi Paidesse ja tagasi sain ma tasuta, kuid kuna süüa seal ei pakutud, tuli see hiljem pärast 5-tunnist koosolekut ise vaadata. Menüüsse läks 2 banaani ning tšeburekk, mis kokku läksid maksma 1,15 eurot. Enne Paidesse sõitu olin võtnud paki nätsu ning jällegi pudeli Coca-Colat, kogusummas 1,06 eurot.

Sama päeva õhtul sain kokku ühe tuttavaga, kellega tegime natuke tööd ühe avalduse kallal ning kellega ajasin niisama mõnusat juttu. Kuna töö ja muu jutt venitasid õhtupooliku üsna pikaks, kulus selle peale ka päris mitu tassi teed. Tee peale kulus seekord kokku lausa 3 eurot.

Seega, lüües kõik need kulutused kokku, saame nädala maksumuseks 22,32 eurot. Järele on jäänud veel 60,64 - 22,32 = 38,32 eurot. Kokkuvõttes tuli üsna soodne nädal. Selle tulemuse juures mängis kindlasti rolli see hulk kanaliha, mille ma turult sain. Sest tõesti - sellest jagus väga mitmeks toidukorraks. Samas jällegi tunnistan, et oli mitmeid teisi kulutusi, mida oleks saanud koomal hoida. Olgu selleks siis 3 eurot tee peale või sisse magatud hommikutunnid. Kindlasti oli teatav kõrvalekalle põhimõttest "maksimaalselt soodsalt", kuid ma ei pea seda kõrvalkallet ülemäära tõsiseks.

Vastaksin siin postituses veel osadele kommentaaridele, mis vahepeal on tekkinud. Peamiseks kujunes teema pastakate ümber. Nendest siis nii palju, et:

• Pastakatäidised on õige tähelepanek. Paraku need kirjapulgad, mis mul tühjaks said, olid paberist rullitud korpustega, kust sisu välja võtta ei saanud. Enamus pastakate puhul siiski saab seda teha.
• Tasuta pastakaid saab tõesti erinevatelt messidelt ja koolitustelt. Näiteks viimati tühjaks saanud pastakad olidki nõnda endale muretsetud. Samas ei jätku üritustelt kogutud pastakaid kah igaveseks ning mingi hetk saavad needki otsa. Siiski nõustun, et tasub alati koolitustelt ja mujalt pastakaid kaasa krabada :)
• TÜÜE variandi peale minu "nupp" ei tulnudki. Oleksin pidanud varem pastakate probleemist blogis kirjutama. Oleksin 90 senti kenasti kokku hoidnud.

Teise teemana mainiti toidu kaasa tegemist. Pole mitte vale tähelepanek. See nõuab lihtsalt rohkem tahtmist. Reeglina olen ma õhtuti puru laisk, mistõttu ma pole kunagi viitsinud väga toitu kaasa teha (mitte et ma sellega kuidagi end välja vabandaks).  Samas on see siiski moodus, kuidas raha kokku hoida. Kes on tragimad kui mina, siis kindlasti kasutage seda varianti. Loomulikult rakendan isegi seda viimastel päevadel, kui vajadus tekib.

Mis puudutab kommentaarides välja toodud loogikaviga, siis on jah loogikaviga.

Lubasin eelmises postituses, et kirjutan seekord riiete hindadest, aga tegelikult mainisin seal juba natuke nende kohta. Lisan riiete küsimuse eksperimendi kokkuvõttesse, sest see sobib sinna kuidagi paremini kui konkreetse nädala kokkuvõttesse.

Aga ongi jäänud siis viimased päevad. Seega pole lõpptulemit vaja kaua oodata. Ei hakka pead andma, et millal kokkuvõte blogisse ilmub, kuid katsun hiljemalt neljapäeva õhtuks selle valmis saada.

Olge mõnusad!

Juhan-Mart

III nädal - vähe üllatusi, palju kulutusi

Tere

Eksperiment on läbimas viimast kurvi enne lõpusirget, ehk 3 nädalat on möödas ning järel on 1 nädal ja 3 päeva. Olen endiselt elu ja tervise juures ning sügistuuled on senimaani minust kaarega mööda vuhisenud (ptüi-ptüi-ptüi). Küll aga on mind vaevama hakanud hoopis teised ja omamoodi mured. Kuid nendest natuke hiljem.

Hetkel räägiksin natuke kolmanda nädala kulutustest. Nagu viimases postituses mainisin, plaanisin ma veeta Tartus kõik nädala 7 päeva ning seeläbi näha, palju kulub mul raha täispika nädala jaoks. Siiski pean häbiga tunnistama, et olin ainult 6 päeva Tartus. Nimelt sain laupäeval teada, et pühapäeva hommikul olen oodatud oma endise kooli õpilasesinduse koosolemisele, kus mul paluti jutustada Viljandi Noorte Volikogu valimistest ning oma muudest tegemistest. Kuna pidin laupäeval veel õhtul Tartus olema, sõitsin Viljandisse alles 23.00. Mis parim - ma sain sõidu Tartust Viljandisse tasuta. See aga tähendas omakorda, et esmaspäeval tagasi saamiseks tuli jälle natuke rahakotti paotada.

Sellest hoolimata võin anda adekvaatse hinnangu sellele, palju läheb maksma üliõpilase nädal Tartus, sest laupäeval ostsin ma valmis need toiduained, mis mul pühapäevaks mõeldud oli. Kuid nüüd toon täpsemalt välja, mida ja kui palju ma möödunud nädalal ostsin.

Nädala alguses sain ma sõbranna autoga Viljandist Tartusse. Sõit oli loomulikult oluliselt mugavam ja huvitavam kui bussis ning sealjuures ka odavam - kõigest 3 eurot.

Nädala esimene poeskäik nõudis lisaks toidu muretsemisele ka muid kulutusi. Vahepeal said mul mõlemad pastakad tühjaks. Ostsin 2 normaalsemat tüüpi kirjapulks ning need läksid maksma 0,90 eurot. Igati korralikud pastakad.

Sama poeskäiguga hankisin toidukorvi teed (20 pk, 0,58 eurot), 500g pelmeene (0,77 eurot; 2,5 toidukorda), liiter piima (0,56 eurot), 400g makarone (0,48 eurot) ning paki nätsu (0,44 eurot). Samuti ka liitri kalja (1 euro), mille võtsin kaasa rebaste ristimise peole, et kurk päris ei kuivaks.

Järgmisel päeval vaatasin "sahvrisse" juurde tõsisemat liha. Konsumist sain üle 300g kanafileed 1,95 euroga. Arvestades, et sellest jagus nelja toidukorra kõrvale, tundub see hind igati mõistlik. Võtsin juurde veel leiba, 10 muna ning liitri piima, mis maksid vastavalt 0,59, 1,15 ja 0,50 eurot. Kuna aju küsis magusa järgi, sai samal päeval võetud õppimise tõhustamiseks ühe Snikersi ja 0,5 liitrit Coca-Colat (1,31 eurot). Hiljem sain kokku ühe tuttavaga, kellega kohvikus käik läks maksma ühe teetassi, ehk 1 euro.

Järgmisel poeskäigul ostsin taas leiba ning piima (leib endiselt 0,59, piim 0,56 eurot), liitri rapsiõli (2,55 eurot) ning pudeli ketšupit (570g 1,49 eurot). Paljud võivad arvata, et "miks nii kallis ketšup?". Jah, oleks võimalik osta ka sama palju ketšupit pea poole odavamalt, kuid paraku kipuvad odavamad alternatiivid olema minu jaoks kannatamatu maitsega. Seetõttu sai võetud odavaim ketšup, mis maitseb. Olen küll öelnud, et ostan põhimõttel "maksimaalselt soodsalt", kuid samas ei saa inimene süüa midagi, mis talle ei maitse.

Nagu möödunud nädalal sai lubatud, käisin ma oma soengut korrastamas. Võtsin kommentaatorite nõu kuulda ning läksin Tartu Kutsehariduskeskuse juuksurisse. Tagantjärele mõeldes oli see väga õige otsus. Sain sealt (vähemalt enda meelest) kena soengu kõigest 2,50 euro eest. Töö oli kiire ning korralik.

Samuti mainisin möödunud nädalal, et ostan mõningaid hügieeni- ja köögitarbeid. Nii läksin ma otsima WC-paberit, nõudepesuvahendit ja küürimisnuustikuid. Rimis tundusid need olevat kõige soodsamad. 8 rulli WC-paberit maksis 1,49 eurot, 500 ml nõudepesuvahendit 1,63 eurot ning nuustikud 0,29 eurot. Samas leidsin Rimist veelgi häid pakkumisi. Näiteks oli seal parajasti 40% allahindlus kõikidele purgisuppidele. Nii võtsin endale purgi hapukapsa suppi, mis maksis 0,71 eurot. (Seda jagus mul kolmeks söögikorraks). Kuna supi kõrvale kulub leiba, siis sai võetud juurde päts leiba (endiselt 0,59 eurot ning 600g). (Seda leiba läks ikka väga palju möödunud nädalal). Väikse vahepalana sai võetud 1 Lioni šokolaad, hinnaga 0,59 eurot.

Nädala viimase poeskäiguga soetasin 10 muna (endiselt 1,15 eurot), liitri piima (0,50 eurot) ning 240g kroketeid, mille sain allahindlusega tavapärase 1,49 asemel 1,05 euroga.

Seega, kui lööme kõik need arvud kokku, saame summaks 29,92 eurot. See on omajagu kallim kui möödunud nädalad, kuid siin tasub meeles pidada, et osad kulutused on siin pikemaajalised ning mõne vahepala võinuks ka ostmata jätta. Samuti pidin ma oma toitmisega sellel nädalal ise hakkama saama ning kodus viibisi  vaid ühe päeva.

Lubasin ka uurida natuke riiete hindasid. Kuna mul ei õnnestunud naissoost tuttvavat mulle sobival ajal poodidesse meelitada, siis vaatasin eelkõige meesterahvastele mõeldud riideesemeid (siit ka kutse neidudest kommentaatoritele - palju maksab keskmine püksipaar/seelik/kleit jm riideesemed). Igatahes, keskmised teksapüksid saab poest kätte vahemikus 25-40 eurot. Vahemik sõltub sellest, millise kehaehitusega keegi on. Odavamat püksipaari mina ei tihkaks osta (kui tegu pole mingi allahindlusega), sest enamasti jätavad nende kvaliteet soovida ning tulemuseks võib olla hoopis see, et pidevalt tuleb osta odavaid pükse, selle asemel et osta üks korralikum paar, mis kestab kaua.

Kuid nüüd olekski aeg rääkida sellest nö murest, mis mind vaevama on hakanud. Nimelt on üsna tülikaks muutunud pidev toidu valmistamine keset päeva. Kui ma tahan soodsalt lõunat süüa, siis pean ma selleks alati tulema koju ning ise valmistama endale midagi. See tähendab, et kui mul on kahe loengu vahel paar tundi aega, siis see kulubki selleks, et ma jalutan koju, teen toidu valmis, söön, heal juhul lebotan paarkümmend minutit ning tõttan tagasi loengusse. See on üsna tüütuks muutunud ning tegelikult on see ka aegakulutav. Eelnevatel semestritel olen kahe loengu vahel (kui nende vahel on 2 tundi aega) eelistanud teaduskonnale lähedal asuvaid kohvikuid, kus saab väiksema aja- ja energiakuluga söönuks. Loomulikult on see kallim, kuid samas ka mugavam. Sa säästad palju aega ning vaeva. Seega pole praegune olukord mitte meeldiv. Ma ei ütle, et see nüüd mingi piin oleks, aga tüütu kohe kindlasti. Oleks praegu sessi aeg, siis oleks eriti nüri raamatukogu ja kodu vahet kõmpida (raamatukogus on minu meelest mõnus õppida, mistõttu eelistan seda sessi ajal külastada).

Samuti pean tõdema, et hing ihkab üha enam hommikuse kakao järele, mis reeglina sai Statoilist kaasa krabatud, kui loengusse jalutasin. Tegelikult ju oleks võimalik ka termosesse seda teha, aga mul pole termoskruusi. Järjekordne väljaminek üliõpilasele?

Hiljaaegu küsis üks kommentaator, et "kas õlle mekk ja sõprade hea seltskond ka veel meeles on?". Vastuseks nii palju, et õlut pole ma kunagi armastanud, mistõttu pole selle järgi mingit igatsust. Sõpradega olen ma samuti saanud kokku. Loomulikult pole ma saanud endale lubada teab mis värvikaid väljaskäimisi, kuid õnneks on ka teisi aja veetmise võimalusi. Kuigi jah, kohvikus kohtudes on nadi küll, kui peab piirduma pelgalt tassi teega.

Kuna varasemalt olen harjunud vähe rohkem endale lubama, siis ühe kuuga neid harjumusi ümber kujundada pole lihtne. Senimaani olen enda meelest üsna kenasti isegi hakkama saanud, aga nagu võite nädala kokkuvõttest näha, siis magusa osakaal menüüs kipub vaikselt kasvama, ehk vanad harjumused annavad tasapisi endast märku.

Kokkuvõtlikult julgen väita, et kodus käimine tuleb tudengi rahakotile pigem kasuks kui kahjuks. Samas tasub arvestada, et koduski maksab keegi minu toidu eest.

Nüüdseks on mul järel 135-44,44-29,92 = 60,64 eurot. Ehk, kui prognoosida eelmiste nädalate järgi, siis peaks uue nädala lõpuks olema järel umbes 35-40 eurot. Milliseks olukord tegelikult kujuneb, saab näha juba varsti.

PS! Lubasin kirjutada ka riiete hindadest. Nädala teises postituses kirjutan nendest pikemalt. Praegu venitaks see niigi pika postituse talumatult suureks.

Uudishimu soovides

Juhan-Mart

Selgitavat infot minu kulutuste kohta

Tere!

Kommentaariumis tuli järjest mitu taolist küsimust, millele plaanisin selle nädala teises postituses, kus tahtsin rääkida rohkem just muudest kulutustest, natuke tähelepanu pöörata. Kuid kuna juba küsimused tulid, vastan pigem praegu.

Üliõpilasel tuleb ette mitmeid kulutusi, mis ühe kuu jooksul välja ei pruugi paista. Olgu siinpool mainitud erinevad kirja- ja hügieenitarbed, riided, elektroonilised seadmed jne. Kõiki neid asju läheb üliõpilasel vaja. Samas kestavad need pikemat aega, ning seetõttu ei pruugi mõnedki neist minu kuuajalisse eksperimenti kulutustena pääseda. See aga ei tähenda, et neid kulutusi olemas poleks.

Ühes kommentaariumi küsimuses päriti, kuhu jäävad "šampoon, WC-paber, hambapasta, hambahari, kätekreem, nõudepesuvahend, svammid, elektripirnid, paberiliim... ülikoolis läheb kindlasti tarvis ka raha paljundamiseks-printimiseks, mälupulk".

Hakkame siis vaatama. Šampooni ja hambapasta ma juba esimese nädala alguses ostsin ning need on ka kulutustena ühes postituses välja toodud. Hambahari ja nuustik on mul samuti veel täitsa korras, mistõttu pole seda veel neid kulutustena märkinud. Tõsi on küll see, et neid peab vahepeal vahetama. Elektripirne on mul üsna harva vaja osta, sest hetkel lampides olevad säästupirnid kestavad suht kaua. Praegused pirnid on olnud eelmisest semestrist saadik. Kokku on mul 3 lampi, mille pirnide eest pean hoolt kandma, ning selle kuu jooksul on need tervena püsinud. Kui mõni neist läbi läheb, siis kindlasti märgin selle kulutuste alla.

Ootasingi huviga, et kas keegi enne minu selgitust WC-paberi ja nõudepesuvahendite teema kah üles võtab. Igatahes, WC-paberit ei pea ma tihti ostma. Põhjuseks see, et eraühikas, kus ma elan, on ametis majahoidja, kes aeg-ajalt ise täiendab WC-s paberi varusid. Vahest pean küll ise muretsema endale paberit, kuid käesoleval perioodil pole pidanud seda tegema. Sama lugu on köögitarvetega. Mõnikord pean ise soetama, teinekord on need seal olemas.

Eelpool mainutu on luksus, mida enamus üliõpilasi paraku nautida ei saa. Enamus meist peavad ikkagi ise nende asjade eest hoolt kandma. Et minu kulutused oleksid võrreldavad tavalise üliõpilasega, ostangi ma sellel nädalal ühe paki WC-paberit ning mõned nõudepesuks vajalikud tarbed. Nii-ehk-naa läheb mul neid sellel õppeaastal veel vaja. Pealegi on need paljudele pea iganädalasteks/ -kuiseteks kulutusteks.

Pesupulber on mul samuti möödunud semestrist, sest suvel pesin ma pesu kodus ning ei hakanud Tartusse ostetud pesupulbrit selleks kulutama. Teine asi on see, et Tartus ma väga palju pesu pesema ei pea ning enamus asju saab Viljandis kodus käies ära pesta. Ainult trenniriideid tuleb arginädalal pesta. Kuid kuna neid ülemäära palju pole, ei pea ka väga palju pulbrit selleks kasutama. Seega - pesupulbrit ma ilmselt selle kuu sees ostma ei pea, kuid loomulikult toon ma taolised kuluartiklid eksperimendi kokkuvõttes välja.

Paberliimi pole mul ülikoolis kunagi vaja olnud. Kui olen pidanud mõne töö paberi peal esitama, siis olen lehed omavahel kinni klammerdanud. Kuna printimistööd teen ma ülikooli raamatukogus, siis saab seal tasuta need lehed kokku lüüa. Samas, need kes saavad oma elukohas printida, neil on klammerdajat/liimi endal vaja. Samamoodi ka printeri tahma/tinti.

Mis puudutab printimisse, siis selleks kulub tõesti aeg-ajalt raha. Eriti veel semestri lõpus. Ülikooli raamatukogu lugejad saavad oma kaardile kanda summa, mille eest nad saavad printimisteenust kasutada. Minul on eelmisest semestrist sellele kontole jäänud 5 eurot, millega saab mõnda aega muretult hakkama. Küll aga on see ikkagi kulutus, mis aeg-ajalt ette tuleb. Samas ei pea tingimata 5 eurot sinna peale kandma. Võib panna ka 1, 2 või 3 eurot, lähtuvalt sellest, kui palju sul printimise teenust vaja läheb. Jällegi, taolist kuluartiklit käsitlen ma eksperimendi kokkuvõttes.

Mälupulka ei saa kah just tavapäraseks kulutuseks lugeda, kuid mõnikord tuleb seegi kulutus teha. Mina sain enda mälupulga juba pea paar aastat tagasi kingitusena. See on tervena püsinud ning praegu mahutab see kõik vajaliku ära. Kuid kui vaadata mälupulkade hindasid, siis keskmise suurusega mälupulga (4-8GB) saab Klick-ist ätte 6-10 euroga.

Veel küsiti kommentaariumis, et kas mul telefoni peale raha ei kulu. Kuna minu perel on tehtud perepakett, siis senimaani pole ma ise pidanud kuu arvete eest maksma. Samas peab keegi ikka telefoni arveid maksma, kelleks praegusel puhul on minu isa. Kuna peresiseselt saame tasuta rääkida ning 100 sõnumit on samuti tasuta, siis sellevõrra on kuuarve madalam. Enamasti on minu numbri kuuarved jäänud 6 euro kanti (kord vähem, kord rohkem).

Mis puudutab linnasisest liiklemist, siis tõesti, ma kõmbin jala kõiki vahemaid. Samas ei peagi ma ülemäära kaugele jalutama, sest Konsum, kust tänu Säästukaardile saab väga soodsalt läbi, Rimi, Comarket ja Tartu turg on mulle väga lähedal. Lisaks sõidavad Tartus ka tasuta bussiliinid nii Lõunakeskusesse kui ka Prismasse. Ainult Selver jääb kaugele.

Mainin siinkohal ära veel selle, kui osadel on see info teadmata, et kuu üüri koos kommunaalidega ning sportimiseks mineva summa lisan eksperimendi lõpus tehtud kulutustele juurde. Üürile koos kommunaalidega kulub mul 73,50€.

Kokkuvõtteks - kõik kulutused, millele kommentaariumis tähelepanu pöörati, on igati õiged ning on taolised, mida peab iga tudeng aeg-ajalt tegema. Samas ei pruugi need kõik ette tulla käesoleva kuu jooksul. See aga ei tähenda, et ma neid kulutusi kuidagi eksperimendis välja ei tooks. Need kõik leiavad kajastamist eksperimendi kokkuvõttes ja ka jooksvalt. Nii on mul näiteks plaan sellel nädalal minna juuksurisse ning uurida riiete hindasid (neid käsitlevas postituses plaanisin ka eelpool kirjutatu sisse tuua).

Soovin siinkohal siiski tänada kommentaatorit, kes teema esile tõstis, sest ilmselt polnud ta ainus, kes selle mõtte peale vahepeal tuli. Teie küsimused aitavad mul muuta postitusi sisukamateks ning panevad mind mõtlema punktidele, mille ma esialgu võib-olla unustasin. Seega - Aitäh!

Nagu alati - rohkelt uudishimu!

Juhan-Mart

II nädala kokkuvõte ja uue nädala ettevõtmised

 Tere jälle!

Viimasest postitusest on natuke aega möödas. Eks ole selle põhjuseke see, et õppeaasta on võtmas järjest suuremaid tuure. Samuti on olnud kodukandis omajagu asjaajamisi. Sellegipoolest pole eksperiment kaugeltki katki jäänud. Pool maad on alles käidud ehk sama palju on veel ees.

Kuid kuidas läks minu eelmine nädal? Kes eelmist postitust lugenud on, need teavad, kuidas nädal algas. Ette tulid esimesed plaanivälised kulutused, mis kokku läksid maksma 7,51 eurot. Nädala lõpp enam üllatusi ei toonud ning jäin 25 euro piiresse. Ainus kulutus, mis tuli teha, oli bussipilet Viljandisse. Seekord maksis see mulle 4,70 eurot. Seega oli möödunud nädala kulutuste summaks 19,76 + 4,70 = 24,46 eurot. Paraku ei õnnestunud mul leida keskuhu kaudu sobiva ajaga transporti, kuid see ei tähenda, et ma edaspidi sealt ei otsiks. Sellel nädalal saan Tartusse koos sõbrannaga ning saan omajagu odavamalt kui bussiga liikudes.

Liites selle kokku esimese nädala kulutustega, saame 19,98 + 24,46 = 44,44 eurot. Ilus arv :) Seega on mul praeguse seisuga järel 135 - 44,44 = 90,56 eurot

Seekord veetsin ma Viljandis natuke kauem aega kui tavapäraselt kombeks on. Kuna pidin ka esmaspäeval olema Viljandis, siis ei teinud ma oma sisseoste nädala esimesel päeval. Seega oleks see põhimõtteliselt nagu kokkuhoid minu jaoks. Kuid siin ja üldse nädalavahetuste puhul tuleb sisse väike "aga". Nagu kommentaariumis ja mujalgi on mainitud, võiksin ma arvestada ka seda, et koduski teeb keegi minu toitmiseks teatavaid kulutusi. Uurisin seepärast ema käest, palju läheb meil kodus keskmine söögikord maksma ühe inimese kohta (4 inimest). Täpset summat ei osanud ta öelda, kuid hinnanguliselt pakkus ta 1+ eurot söögikorra peale. Sealjuures julgen väita, et me sööme täiesti tavalist toitu (loomulikult mitmekülgsemat kui ma nädala sees Tartus söön). Nädalavahetusel kodus olles söön ma umbes 6 korda (3 päeva) nö korralikku toitu (+ vahepalad), ehk sisuliselt tähendab see minu vanematele ikkagi vähemalt 6 eurost väljaminekut minu ülalpidamiseks.

Ma ei hakka seda summat esialgu oma kassast maha arvestama, sest vaevalt et teistel õliõpilastel kodus söögi eest raha küsitakse. Samas võtan ma selle punkti kindlasti käsitluse alla eksperimendi kokkuvõtet koostades.

Teine asi, millele lugejad tähelepanu on pööranud, on minu söögi toiteväärtus. Nagu aadressilt http://tap.nutridata.ee uurides selgus, siis jääb mul tavapärast menüüd järgides natuke energiat puudu. Samas ei saa ma öelda, et minu enesetunne oleks kuidagi kehv või et kaal oluliselt kukkuma oleks hakanud. Eksperimendi alguses kaalusin peaaegu 78 kilo. Praegu pole see arv langenud. Pigem tsipake tõusnud (78,5), sest sünniäevaga seoses on kodus omajagu torti ja muud head söödud (mis teha, kui perekond head ja paremat kokku on vedanud). Seega, kindlasti on tähtis tervislikult toituda ning eksperimendi eelselt on üldiselt toitumine korras olnud, kuid samas ei saa ma öelda, et ma hetkel kuidagi kannataks.

Kuid mis saab sündima uuel nädalal? Ütlen kohe ära, et tuleval nädalavahetusel ma Viljandit ei külasta ning püsin Tartus. Seega transpordi peale mul raha kuluda ei tohiks. Samuti saab nõnda adekvaatsema pildi sellest, palju kulub tudengil raha siis, kui kodus käimise eelised välja jätta.

Kardetavasti tuleb mul rahakoti suud paotada ka muuks kui toiduks. Nimelt on minu juuksed väljunud hea maitse piiridest ning oleks aeg juuksurit külastada. Viimane kord, kui ma Tartus juuksuri juures käisin, küsiti minu käest 5,50 eurot. Kuid siit ka üleskutse Teile, kallid lugejad - milliseid juuksurisalonge Te Tartus soovitaksite? Ehk kus on hea hinna ja kvaliteedi suhe? Kõik pakkumised on teretulnud!

Kuigi hetkel on minu riided kõik terved, juhtub ikka, et püksid rebenevad või kuluvad lihtsalt koledaks. Seega võib igal üliõpilasel ette tulla vajadus muretseda endale uusi riideid. Tuleval nädalal lähen ma koos sõbraga uurima Tartu riidepoodidesse ja "kaltsukatesse", millise hinnaga saab üliõpilane (mitte ainult meessoost tudengid) endale teksasid ja muid riideesemeid (sealhulgas jalanõusid).

Samuti on kinoisu juba üsna suureks kasvanud. Kuna uuel nädalal on Cinamonis Yzzi päev (kõik piletid 3 eurot), mõtlesin ma korra ka kinokülastuse peale. Seda enam, et paljud lugejad on märku andnud, et üliõpilane peab saama endale lubada aeg-ajalt ka meelelahutust. Siit teine küsimus lugejale - kas see sobiks teie meelest antud eksperimenti, kui ma külastaksin kino (päeval, kui kinopiletid on võimalikult soodsaks tehtud), või oleks see eksperimendi kriteeriume arvestades üleliigne kulutus (ei lähtu enam põhimõttest maksimaalselt soodne?)? Kõik arvamused teretulnud. Lõpliku otsuse teen teie arvamusele toetudes.

Loodan saada Teilt hulgaliselt tagasisidet :)

Uudishimu soovides

Juhan-Mart

II nädala algus ning esimesed planeerimata kulutused

Tere!

Pean mainima, et teine eksperimendi nädal on alanud omajagu põnevalt, kuid selle võrra ka natuke kulukamalt. Nigel on see, et mõningaid asju oleks ma saanud võib-olla paremini planeerida ning sellevõrra ka soodsamalt läbi saada.

Kuid hakkan siis asjadest täpsemalt rääkima. Esmaspäeval istusin ma Viljandis bussi peale, et kell 12 loengus olla. Möödunud nädalal seda loengut veel polnud. Paraku oli mulle sobiva ajaga bussi hind mitte eelmises postituses mainitud 4,70, vaid 4,90 eurot. Pole just soodsaim hind. Seega katsun uuel nädalal Viljandist saada sõbra autoga (juba sellel teemal kokku lepitud). Siis läheb sama ots mulle maksma vaid 3 aurot. Kokkuhoid missugune.

Kui esmaspäeval Tartusse jõudsin ning arvutisse kiikasin, nägin, et kell 12 algav loeng kestab mitte kella 14-ni, vaid kuni kella 15.45-ni. Seega tähendas see sisuliselt seda, et kui ma loengu pausi ajal midagi hamba alla ei saa, siis on järgmine söögikord alles õhtul kella 19.00 paiku. Et seda vältida, võtsin ma teel ülikooli poest kaasa 2 banaani, ühe Belvita küpsise (kusjuures, soovitan - annab tõesti tunniks kuni kaheks parema enesetunde, kui kõht häda teeb) ning pooleliitrise Coca-Cola. Kokku läks see mulle maksma 1,59 eurot. Tean, et paljud ütlevad, et "mis jook see C-C sportlasele on!?", kuid see annab hea laengu, et uueks loenguks terav püsida. Mitte, et ma ütleks "jooge pidevalt Coca-t", kuid vahel kulub see marjaks ära.

Igatahes mõistsin, et olin päeva planeerimisega natuke puusse pannud ning järgmisel korral tasub kahe loengu vahele midagi paremat vaadata. Kuigi, toon siiski välja, et ka teised samast loengust osavõtjad olid võtnud pausiks kaasa küll šokolaadi, energiajooke, erinevaid saiakesi vms. Seega, tundus olevat suht sama menüü võrreldes teiste üliõpilastega. Huvitav, palju neile see maksma läks?

Kui loengud olid õhtusse saadetud ning trenn läbi saanud, võtsin ma tee Ujula Konsumisse. Kuna riis oli möödunud nädalast olemas ning isegi pakk nuudleid riiulil seismas, siis polnud ülemäära palju vaja. Juba harjumuseks saanud viisil võtsin esiteks 2 liitrit piima (1 euro), 10 muna (1,15 eurot) ja rukkileiba (600g, 0,63 eurot). Nüüd oli vaja vaid midagi riisi kõrvale. Säästukaardi soodustusega sain ma suitsutatud 330g kana kintsuliha 1,79 euroga. Sellest on mulle piisanud neljaks söögikorraks, mis tähendab, et portsu kohta maksin ma peaaegu 0,45 eurot. Kui oleks toorest ja suuremas koguses kanaliha vaadanud, oleks võib-olla soodsamalt saanud, aga õhtul pärast väsitavat päeva vaaritama hakata pole just mõnusaim tegevus, mistõttu otsustasin seekord nõnda. Arvan, et tegu pole erilise laristamisega. Tegu siiski korraliku lihaga ning võrreldes teiste lihatoodetega, mida poes kohtab, ka üsna soodsaga. Turule minekuks polnud sellel päeval lihtsalt aega.

Tuulepea nagu ma olen, jätsin ma jällegi kilekoti koju, ning kulutasin sellele 10 senti. Lüües need kokku, tuleb summaks 4,67 eurot. Nendest asjadest on veel järel leiba ja mune (ja kilekott).

Järgmisel päeval sain ma hea üllatuse osaliseks. Kuna minu elukohas vabanes kõrvaltuba, mis on suurem kui minu esialgne, siis leppisin majapidajaga kokku, et mina ja mu toakaaslane kolime sinna. Kuu üür koos kommunaalidega sellest ei muutu. Lihtsalt ruumi on rohkem. Ainus kulu, mis sellega kaasnes, oli see, et ma pidin tegema uuele toale ühe lisavõtme enda tarbeks. Eelmise toa puhul oli toakaaslane selle kulutuse enda peale võtnud, mistõttu oli nüüd minu kord seda teha. See läks mulle maksma 2,40 eurot.

Samuti sai mulle selgeks, kui palju läheb mul uusi õppevahendeid tarvis. Kuna enamus loengutes on käsitsi konspekteerida parem kui arvutiga (vähemalt minu meelest; osades ainetes ka ei lubata arvuteid kasutada), siis oli mul tarvis lisaks vaadata 5 kaustikut. Otsustasin siiski vähe targemalt toimida. Nimelt läksin ma kirjatarvete poodi ning ostsin seal 5 kiirköitjat ning 100 lehte augustatud ruudulist paberit. Nõnda sain ma endale 5 A4 formaadis kaustikut, igas 40 lehekülge. Neist peaks piisama järgmise semestrini. Kõige parem on selle juures see, et kogu krempel läks maksma 2,93 eurot. Seega tuleb ühe A4 formaadis kaustiku maksumuseks peaaegu 0,59 eurot. Minu meelest suht hästi saadud.

Planeerimata kulutusena tuli mul soetada  Eesti Vabariigi Põhiseadus, mida mul senimaani polnud. Lihtsalt üks õppeaine (täpsemalt Riigiõigus) nõuab, seda iga loeng kasutada saaksin. Rahvaraamatust sain ma selle hinnaga 2,18 eurot. Soodsamat varianti ma mujalt ei leidnud. Ilmselt oleks saanud ka mõne sõbra käest laenata, kuid samas on see asi, mida läheb tulevikuski tarvis.

Kuna tänase lõunaga sai mul piim ja kanaliha otsa, tuli külmikut jälle natuke täiendada. Ostsin liitri piima ning ühe konservi turisti einet. Kokku läksid need kaks asja maksma 1,09 eurot. Piimast jätkub reedeni, liha sama kaua.

Lööme siis kõik senised kulutused kokku: 4,90 + 1,59 + 4,67 + 2,40 + 2,93 + 2,18 + 1,09 = 19,76€. Möödunud nädalal kulus mul kokku 19,98. Samas tuleb arvestada seda, et möödunud nädalal ei pidanud ma kulutama 7,51 eurot nö muudeks kulutusteks, nagu nt põhiseadus, võti ja õppevahendid. Seega, nagu tuleb välja, on taolised kulutused samuti üliõpilase jaoks oluliseks kuluartikliks. Neid ei tule ette küll igal nädalal, kuid kuu jooksul siiski esineb.

Ma tean ette, et ma pean nädalavahetuseks Viljandisse saama, ehk transpordi peale on kindlasti natuke raha kulumas. Samas ei pea ma sellel nädalal ilmselt enam ise toitu ostma, mistõttu ei tohiks 7 päeva peale kokku üle 25 euro kuluda.

Avaldage arvamust - kas ja kus olen teinud sellel nädalal (suuri) möödalaskmisi? (Ise ütleks, et esmaspäev kujunes kulukamaks, kui oleks võinud).

Endiselt - olge uudishimulikud!

Juhan-Mart

I nädala kokkuvõte

Tere kõigile!

Kuigi blogi on mõned päevad muutumatuna püsinud, ei tähenda see, et eksperiment kuidagi vaibumas on. Absoluutselt mitte! Lihtsalt vahepeal sai Viljandisse koju tuldud ning kodustega oma 21. sünnipäeva tähistatud. Loomulikult tähendas see rikkalikumat lauda kui muidu. Nagu võite arvata, siis ei pidanud ma selle eest maksma, ehk võisin sedasi rahakoti suu suletuna hoida. Lisaks ei tähistanud ma seda eriti suurelt, ehk see ei tähendanud kellelegi erilist väljaminekut.

Kuid kui palju ma nädala jooksul kulutasin? Hakkame kokku lööma:

• Nädala esimene poeskäik läks mulle maksma 5,25 eurot
• Vahepeal sai oldud seltskondlik, ning vestluste mõnusamaks muutmiseks jõin kahel korral tassi teed, kogusummaga 2,35 eurot
• Teine poeskäik läks mulle maksma 7,90 eurot
• Vahepeal toimus teine kohtumine rebastega. Et õhtu jooksul kurk ei kuivaks, ostsin ma 2 pooleliitrist A Le Coq-i kalja. See läks mulle maksma 1,54 eurot
• Bussipilet Viljandisse õnnestus mul saada super hea hinnaga – 2,50 eurot! Osad ilmselt juba teavad, aga laupäeviti maksab  10.30 Tartu-Viljandi buss üliõpilasele tavapärase 4,70 asemel 2,50. Nii on ka osade teiste liinidega, mis mööda Eestimaad sõidavad. Kindalsti kasutage seda ära!
• Üks pakk nätsu, hinnaga 0,44 eurot

Ehk, kui lööme kõik need arvud kokku, tuli nädala maksumuseks 19,98 eurot. Võttes arvesse, et selle raha sisse mahtusid ka mõned pikemaajalised kulutused (düššigeel, hambapasta, sool, riis), siis ei tundu see summa eriti suur. Võimalik, et järgmine nädal tuleb odavam, arvestades seda, et osasid asju ostma ei pea. Eks näeb. Samas peab arvestama, et homme pean ma bussiga Tartusse suunduma (4,70 eurot) ning järgmisel nädalal pean ma kindlasti reedel Viljandisse saama, mistõttu võib (aga ei pruugi) sõidu peale minev raha suurem olla. Kuid elame näeme.

Kodust saan ma kaasa võtta mett ning õunu, mida tädi jagas. Seega väike boonus kodust kaasa võtta. Ilmselt on võimalik mõningad hoidised kaasa pakkida. 

Seega, kui jätkata samas taktis, oleks toidule ja transpordile kuluv summa perioodi lõpuks veidi üle 90 euro (4 nädalat pluss  päeva). Kuidas tegelik olukord saab olema, saame näha.

Selline oli minu esimene nädal. Järele on jäänud 115,02 eurot. Ootan endiselt teie kommentaare ja küsimusi.

Olge lahedad!

Juhan-Mart